|
|
От
|
akew
|
|
|
К
|
Вулкан
|
|
|
Дата
|
27.05.2004 21:32:13
|
|
|
Рубрики
|
WWII; Современность;
|
|
альфонс ребане
В 1965 году в ЭССР против него было возбуждено уголовное дело, но доказательств о его военных преступлениях не было.
9 мая 45 был награжден дубовыми листьями, но об этом он узнал только в 1975 году.
После войны работал на английскую разведку, но операции против ЭССР не удались. Работал позднее и на немецкую разведку.
короче, информации море о нем в эстонской прессе, замучаешься переводить.
http://www.lexikon-der-wehrmacht.de/Personenregister/RebaneA.htm
SS-Standartenführer Alfons Vilhelm Robert Rebane
Sündinud: 24. juuni 1908; Valga Eesti
Surnud: 8. märts 1976; Augsburg Saksamaa (LV)
Autasud
Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs´i (Läti Kaitseliidu) Teeneterist
Ritterkreutz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Nahkampfspange I Stufe (Bronze) (I astme Lähivõitluspannal - pronks)
Medaille "Winterschlach im Osten 1941/42" (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)
Auastmed
Nooremleitnant -1929
Leitnant - 24.02.1933
Oberleutnant - 09.1941
Hauptmann - 01.01.1942
Major / SS-Sturmbannführer - 06.1943
SS-Obersturmbannführer - 1.08.1944
SS-Standartenführer - 03.1945
standartenführer Alfons Rebane
Eluloost
Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli.
1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.
Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.
Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.
Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.
1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.
Iseloomujooni
Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.
Alfons Rebase tundmatud toimikud
PEKKA ERELT
--------------------------------------------------------------------------------
ahte pruunikarva kausta on köidetud pool tuhat lehekülge dokumente. "Kriminaalasi nr 72-65. Alfons Rebase süüdistamine kuritegudes ENSV kriminaalkoodeksi paragrahv 62 järgi" sisaldab suuremalt jaolt tunnistajate ülekuulamisprotokolle vene keeles, osa neist on ka eesti keeles. Uurimine on toimunud väga lühikese aja jooksul, kriminaalasi algatati 27. märtsil 1965 ja kaaned löödi kokku sama aasta 23. juunil.
KGB hädas tõendite leidmisega
27. märtsil 1965 algatatud kriminaalasja Rebase kohta kinnitas ENSV KGB ülem kindralmajor August Pork. Uurijaks määrati KGB kapten Zõbin, kes pööras tähelepanu kahe ajajärgu uurimisele. Esiteks suvi 1941, mil Rebane võitles metsavennana Eestis ning sügis 1941 kuni talv 1942, kui Rebane pidas lahinguid partisanidega Leningradi oblastis.
Kapten Zõbin sattus kohe algul raskustesse, kuna dokumente Rebase kohta tal leida ei õnnestunud. Põhiliseks jäi süüdistus kodumaa reetmises, millele Zõbin lisas veel riikliku ja ühiskondliku vara riisumise ja pisiriisumise ning kehavigastuste tekitamise hingelise erutuse seisundis.
6. aprillil 1965, nädalapäevad hiljem, allkirjastas Zõbin otsuse, mille kohaselt tuleb Rebane vahi alla võtta, juhul kui ta peaks ilmuma NSVL territooriumile. Selles dokumendis olid juba uued paragrahvid. Nüüd süüdistati Rebast lisaks kodumaa reetmisele diversioonis, kahjurluses, nõukogude vastases agitatsioonis ja propagandas ning riikliku saladuse avaldamises.
Miks hakati Rebasega tegelema 1965. aastal?
Pärast sõda töötas Rebane Inglise luures (SIS), kuid ebaõnnestunud luureoperatsioonide järel ta sealt vallandati. Samas on vallandamise asjaolud piisavalt segased ning on võimatu öelda, kes tegelikult luureoperatsioonid nurjas. Mõnda aega öövahiametit pidanud Rebane kolis 1961. aastal elama Saksamaale Augsburgi. Ajaloolase Indrek Jürjo andmeil sai Rebane tänu Hjalmar Mäe soovitusele töökoha Saksa Liitvabariigi luureteenistuses. KGB vastuluurekeskus otsustas tööd Rebasega jätkata, "et lõplikult otsustada küsimus tema koostööle kaasamise otstarbekusest või viia läbi Rebast kompromiteerivaid meetmeid operatiivmängu "Berkut" jt. baasil."
Otsustava sammu Rebase suhtes astus KGB 1964. aastal, kui KGB agent kutsus Rebase kohtamisele taliolümpialinna Innsbrucki. Sõit Innsbrucki jäi ära. Rebase kirjast Mäele selgub, et Austrias ootas teda kuuemeheline KGB grupp. Kuna kohtumist ei toimunud, tegi agent Rebasele ettepaneku kokku saada järgmisel suvel Soomes. Rebane ise tõlgendas seda KGB plaanina teda röövida.
Ühe võimaliku versioonina võis KGB kavatseda Rebase Eestisse toimetada ja siin tema kui sõjakurjategija üle kohut pidada Rebase värbamine oli ju ebaõnnestunud.
Kaitsepolitsei politseidirektor Toivo Kamenik lisab veel ühe aspekti. Novembris 1964 teatas Saksa FV valitsus, et lõpetab 1965. a. maiks natslike sõjakurjategijate kohtuliku jälitamise nende kuritegude aegumise tõttu. Nõukogude Liidu valitsus vastas detsembris 1964 ägeda protestiga ning aprillis 1965 teatati, et võetakse tarvitusele kõik abinõud natslike sõjaroimarite paljastamiseks ja karistamiseks. See vallandas ka Eesti NSVs hoogsa kriminaalasjade algatamise sõjakurjategijate paljastamiseks.
Lahingud hävituspataljonidega
Kõigepealt võttis Zõbin luubi alla suvesõja 1941 ehk Rebase tegevuse metsavennana. 1965. aasta aprilli esimese nädala lõpuks oli KGB läbi hekseldanud kümneid tunnistajaid ning tehtu kokkuvõtteks leidis usin kapten: juunis-augustis 1941 sooritas Rebase juhitud bandiitlik rühmitus rea nõukogude aktivistide tapmisi, relvastatud kallaletunge täitevkomiteedele, autotranspordile inimestega ja Nõukogude armee üksuste vastu.
19. juulil 1941 rünnati Aaspere täitevkomiteed, mis põletati maha ning seda valvanud nõukogude aktivistid Bernhard Kokk ja 15aastane Laulik võeti kinni, viidi metsa ja lasti maha. Rünnaku käigus langes üks metsavend, gruppi juhtis Rebase kõrval ka endine riigivolikogu aseesimees Rudolf Penno. Zõbini arvestuste kohaselt juunis-augustis 1941 tappis Rebase üksus kokku 35 nõukogude aktivisti, neist 16 Rebase isiklikul osavõtul.
"See oli ju sõda nõukogude okupatsioonivägede väljaajamiseks, mis algas enne sakslaste tulekut," ei pea Tõnismäe arhiivis töötav ajaloolane Erich Kaup metsavendade võitlust kuriteoks. Lahinguid peeti hävituspataljonidega, kelle liikmed muuseas kaitsesid ka Aaspere vallamaja.
Jaht partisanidele
Rebase tegevuse kohta Venemaal 19411942 puuduvad igasugused dokumendid. Neid pole ei Eesti ega Venemaa arhiivides. Toimikuis väidetu põhineb Rebase 19 sõjakaaslase ja 8 venelasest külaelaniku tunnistustel aastast 1965. Seega ligi 25 aastat pärast kirjeldatud sündmusi, mis annab eriti tunda külaelanike küsitluses eksitakse aastaarvudega jm.
Toimikus käsitletud Eesti Julgestusgrupp 184 moodustati Rakveres vabatahtlikest augusti lõpul 1941. Üksusse astujaile oli eelnevalt teatatud, et pataljoni rakendatakse ainult Eesti territooriumi ulatuses. Sakslased aga ei pidanud lubadust ning juba 12. septembril saadeti üksus Venemaale ülesandega kindlustada Saksa 18. armee tagala julgeolekut. 184. julgestusgrupi 15. kompanii ülemaks oli leitnant Alfons Rebane.
Et 15. kompanii pidas partisanidele jahti, seda ei eita ka teise poole kirjandus, näiteks "Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas" (1995). Üksuse võitleja O. Valk meenutab raamatus, et 15. kompanii paiknes Peipino küla koolimajas ning sealt korraldati ümbruskonna metsadesse haaranguid partisanide vastu. Ometi on sellest ajast vähem mälestusi, kui eesti üksuste hilisematest võitlustest.
Kapten Zõbini kokkuvõtte järgi viis Rebane Kingissepa linna ja Kerstovo küla ümbruses kuni veebruarini 1942 läbi aktiivset karistustegevust nõukogude partisanide ja rahuliku elanikkonna vastu. Ta "tegeles partisanide gruppide väljaselgitamise ja hävitamisega, sooritas rahulike elanike elajalikke tapmisi ja süütas asustatud punkte. Novembris 1941 Rebase üksuse karistajate poolt võeti Tšigirinka külas kinni 56 nõukogude partisani. Selle operatsiooni käigus põletati täielikult mõnest majast koosnev külake."
Erich Kaubile kõlab väljend "rahulike elanike elajalik tapmine" tuttavlikult. "Tüüpiline nõukogulik väljend. Sõnastus ise juba suurendab kuritegelikku külge, eriti kui juba ette oli kindel kavatsus Rebane süüdi mõista."
KGB peatab uurimise
Ülekuulamisprotokolle ja Zõbini kokkuvõtet lugedes võib veenduda, et üht sündmust saab mitmeti tõlgendada. Lahingu võib nimetada tapmiseks, partisani hukkamise nõukogude kodaniku tapmiseks jne. Külaelanike tunnistused on lühikesed ja ebaühtlased. Majade põletamise kohta on üks tunnistaja öelnud, et ei tea, kas seda tegid eestlased või sakslased. Samas on teine tunnistanud kindlalt, et külasid põletasid ka eestlased, kes lasid ka partisane maha. Segadus tulenes sellest, et karistusüksused sageli vahetusid.
Karistajate hulgas oli ka venelasi. "Kui meie küla süüdati, kostusid metsa, kus me varjasime, karistajate venekeelsed hüüded," tunnistas Mukkovo elanik Zinaida Jegorova. Eestlastest karistajate ülemust mäletasid tunnistajad kui noort heledapäist ja pikka kasvu meest, kes kõneles head vene keelt.
Huvitav tõik on aga see, et tihti näitasid eestlastele partisanide asukoha kätte külaelanikud ise. Nimelt käisid partisanid külades toitu ja muud vajalikku röövimas. Sellest külaelanikud ülekuulamisel KGBs ei rääkinud. "Kingissepa kandis oli palju ingeri ja ka eesti talusid, nende elanike suhtumine eestlastesse oli märksa heatahtlikum kui sakslastesse," selgitab Kaup.
Esmaoluline on aga, kas sõda partisanidega oli kuritegu või mitte. Eestlased lasid partisane maha ja partisanid eestlasi. Kumbki pool vange tavaliselt ei võtnud.
Kriminaalasi peatati kolm kuud pärast selle alustamist. Mingeid väljanõudmiskatseid Rebase puhul ei tehtud. Toimik lõpeb korraldusega Rebane arreteerida, kui ta peaks välja ilmuma Nõukogude Liidu territooriumil. Seda oodati tulutult kuni Rebase surmani 1976. aastal, mil kriminaalasi lõpetati.
Hiljuti tutvus Rebase toimikuga peaminister Mart Laar, koopia sellest tellis ka president Lennart Meri.
Katkendid KGB ülekuulamisprotokollidest
Erich O.,
endine Rebase jaoülem
"Meie 15. kompanii võttis osa karistusoperatsioonidest nõukogude partisanide vastu. Kui asusime Kerstovos Leningradi oblastis saadeti suur osa kompaniist Rebase käsul partisanide rühma püüdma ja hävitama. Rühm paiknes endises piirivalvekordonis Kingissepa ja Ivangorodi vahel. /---/ Kohale jõudes hakkas juba pimenema, piirasime kordoni sisse, aga partisanid märkasid meid. Algas umbes kaks tundi kestnud tulevahetus, pärast seda partisanid murdsid piiramisrõnga läbi ja läksid metsa. Neid jälitada me kartsime. /---/
Oktoobris 1941 kuulsin, et Rebane isiklikult kuulas üle ühe poisi ja et poissi hirmutada, sundis teda endale hauda kaevama. Seda poissi nägin isiklikult maja õuel, kus asus Rebane meie kompanii meeste kaitse all. Millal see oli, seda praegu ei mäleta. See oli, kui me asusime Malli külas Leningradi oblastis. Poisi edasine saatus on mulle teadmata."
Voldemar V.,
endine Rebase jaoülem
"1941. aasta novembri lõpus või detsembri algul kuulas Rebane kaua üle 1213aastast vene poissi, keda kahtlustati sidemetes partisanidega. See toimus Kerstovo küla koolimajas. Poiss valdas hästi eesti keelt. Umbes kell 4 päeval jahilt tagasi tulles nägin Kerstovo ja Malli küla vahel, kuidas poisike kaevas labidaga auku. Ümber tema seisid meie kompanii sõdurid. Neilt kuulsin, et poiss kaevab endale hauda Rebase käsul. Auk oli kaevatud peaaegu selle poisikese põlvini. Juuresolijate sõnul oli Rebane teatanud, et laseb poisi ise maha või käsib seda teha teistel, kuna ta ei rääkinud Rebasele midagi partisanidest. Mul hakkas sellest poisist kahju ja kasutades jaoülema võimu, lasin tal minna."
Olga Kurlanova,
Leningradi oblasti Killi küla elanik
"1941. aastal kohe pärast saksa vägede saabumist arreteeriti okupatsioonivõimude poolt minu ema Anna Heikinen ja isa Aleksander Heikinen. Mõlemad nad olid kommunistid. Vahi all olid nad umbes nädala. Siis nad lasti vabaks. /.../ Sügisel 1941 arreteerisid isa eesti karistajad ja sellest peale pole ma teda enam näinud. /.../ Kevadel 1942, kui lumi hakkas sulama, keegi kohalikest elanikest avastas isa laiba Killi ja Kommunaari külade vahelises metsas, mitte kaugel raudteest. /.../ Peale minu isa arreteerisid eestlastest karistajad Killi külas veel meie küla karjuse Mihhail Petrovi. Ka Petrov lasti ilmselt maha, kuna pärast vahistamist karistajad nii nagu minu isastki omastele midagi ei teatanud. Enne Petrovi kinnivõtmist tapsid eesti karistajad tema maja lähedal ühe partisani ja poosid ta jalgupidi puu otsa. Ka Petrovi naise tahtsid karistajad maha lasta, kuid tema eest astusid välja kohalikud elanikud ja palusid karistajaid teda mitte maha lasta. Karistajate perekonnainimesid ma ei tea. Välimuse järgi pole keegi meelde jäänud."
Endel T.,
15. kompanii endine võitleja
"1941. aasta novembris või detsembris 15. kompanii rühm, kuhu kuulusin ka mina, sooritas retke partisanide tabamiseks Killi külla. Selles külas ühest majast tabati üks mees, vanuselt keskealine, rääkis vene keelt, ta nime ei tea. Seda meest läksid Killi külast viima osa rühma võitlejaid Kerstovosse. Killi küla ja Kerstovo küla vahel on raudtee ning kui meie rühma võitlejad jõudsid vahistatud mehega raudtee äärde, vahistatu tahtis ära joosta. Kohe üks meie rühma võitlejatest tulistas jooksjat vintpüssist ja surmas ta. Mahalastu laip jäi raudtee äärde lumme. Sel korral, kui Killi ja Kerstovo külade vahelisel raudtee lähedal lasti maha meesisik, oli kaasas ka Rebane."
Kommentaariks toimikutele:
Peaminister
Mart Laar
"Sõjajärgsete nõukogude kriminaaltoimikute puhul on asi tavapärasest komplitseeritum. Nagu märkisin, ei ole seal sisalduv sugugi alati puhta kullana võetav.
Igaühel on õigus oma arvamusele, igaühel on oma tõde, nagu Alfons Rebase ümbermatmise puhul hästi ka meedias välja tuli. Mul on põhjust jääda oma väidete juurde, Rebane oli vapper Eesti sõjamees ning puudub igasugune alus teda mingites inimsusevastastes kuritegudes süüdistada."
Kapo politseidirektor Toivo Kamenik
"ENSV RJK uurijate poolt menetletud kriminaalasi ise on kõige kõnekam tõend selle kohta, et Alfons Rebane ei olnud sõjakurjategija, vaid ainult sõjamees, kes tegutses ja juhtis oma alluvaid sõjaaja karmide seaduste järgi. Kodumaa reetmine, diversioon, kahjurlus, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda ning riikliku saladuse avaldamine, milles Rebast süüdistati, ei kuulu kindlasti aegumatute sõja- ja inimsusevastaste kuritegude hulka. Teades 1960. aastate riikliku julgeoleku võimalusi, töömeetodeid, töökorraldust ja motivatsiooni, ei ole mul mitte mingit alust arvata, et Rebase kriminaalasja puhul tegid uurijad halba tööd või laisklesid. Pigem vastupidi - anti endast parim , kuid loodetud tõendeid hankida ei suudetud, sest neid polnud olemas."
Alfons Rebase viimane käskjalg Emil Alesma
"Olin Venemaal 183. julgestusgrupi 12. kompaniis ja varakevadel 1942 võtsin ka ise ühe korra haarangust osa. Metsasügavuses asuva partisanide laagri juurde näitasid teed kohalikud elanikud. Kus me ka ei olnud, suhtusid kohalikud elanikud meisse teisiti kui sakslastesse. Oskasime vene keelt ja ehk seetõttu polnudki arusaamatusi. Partisanidesse suhtusid külaelanikud vaenulikult, eriti Ingeri külades. Kui partisane kuskil nähti, teatati sellest meile. Aga eks inimesi oli mitmesuguseid."
Endel T.,
15. kompanii endine võitleja
"1942. aasta jaanuari algul suundus kompanii peaaegu terves koosseisus Kerstovo külast Kaporje lahe äärde Peipino külasse, kus teostati valveteenistust. Ühel päeval andis leitnant Rebane korralduse sõita suuskadel Kaporje lahe jääs asuva laevavraki juurde, kus pidi olema partisane. Sel korral läks partisane tabama rühm mehi, nende hulgas olin ka mina. Jõudes laevavraki lähedusse, meie rühma võitlejaid hakati sealt tulistama ja ka meie lasksime vastu. Mul on meeles, et tulevahetuse tagajärjel sai surma kaks partisani, üks nendest püüdis ära joosta, see lasti maha laevavrakist veidi eemal, teine aga sai surma laevavraki peal. Kolmas partisan võeti seekord vangi ja toodi Peipinosse, kompanii asukohta. Mul on meeles, et vangivõetud partisan oli rahvuselt eestlane, pärit Tallinnast /.../. Ka laevavraki juures mahalastud partisanid olid olnud eestlased, kõik nad olid nõukogude partisanid, tulnud Leningradist Kaporje lahe jääd mööda ja tahtnud minna saksa sõjaväe tagalasse. /.../ Kas järgmisel või ülejärgmisel päeval Rebane otsis oma kompaniist mehi, kes vabatahtlikult pooksid selle partisani üles. Üks niisugune mees leiduski /.../. Rebane käsutas kõik kompanii mehed vaatama, kuidas toimub poomine, ise tuli samuti kohale. N-v tõi partisani hoonest välja, tal olid käed selja taha seotud, viis puu juurde, viskas nööri üle oksa, tegi silmuse ja pani selle partisani kaela, käskis partisanil astuda pingi peale. Teise nööri otsa sidus puu külge ning lõi pingi partisani jalgade alt ära. /.../ Partisani poomist nägid ka kohalikud elanikud, kes partisani poomise momendil läksid sündmuskohast mööda. Ülespoodud partisani laip rippus ühe ööpäeva puu oksas. Minu arusaamise kohaselt partisani poomine Peipino külas viidi läbi kohalike elanike hirmutamiseks, et nad ei käiks läbi partisanidega."
Maria Sergejeva,
Leningradi oblasti Savikino küla endine elanik
"Karistusüksused, kes tegutsesid Kingissepa rajoonis, koosnesid eestlastest. Seda ma tean täpselt, kuna mõistan eesti keelt. Ka Savikino küla põletasid eestlased. 23 päeva enne Savikino hävitamist ajasid karistajad kogu meie küla elanikkonna kodudest välja ja viisid konvoi valve all Velikino külla. Meilt nad võtsid ja viisid ära kogu karja. Meie küla elanike väljasaatmise ajal ma veendusin, et karistajad olid eestlased. Nad rääkisid eesti keeles. Pärast meie küla mahapõletamist karistajad võtsid kuskil meie lähikonnas kinni kaks partisani ja lasid nad küla tuhaasemel maha. Partisanide mahalaskmise hetkel varjasin end lähedal metsas ja kuulsin, et karistajad hüüdsid mahalastavaile midagi eesti keeles. Kuulsin laske. Aga mahalaskmist ennast ma metsast ei näinud. /.../ Erinevatel aegadel eesti karistajad hävitasid meie kandis palju teisi külasid. Nende poolt põletati maha Mukkovo, Babino, Polut?je, Hablovo, Malo-Valgovitsõ Tšigirinka, Detkovo, Kupkovo. Kõik need külad asusid metsa piirkonnas."